Tartu Ülikooli Narva Kolledž – uut ja vana austav kombinatsioon

Narva Kolledži hoone on Eesti kaasaegse arhitektuuri üks põnevamaid ehitisi. Selle disainis kokkusaavad elemendid hõlmavad noorte arhitektide julget käekirja, väga tugevat sidet kohaliku linnakontekstiga nagu ka selget ja atraktiivset materjalikasutust. Uus arhitektuur ilmutab austust olemasolevate struktuuride suhtes ning on kaasaegse arhitektuurse mõtlemise ülev ilming.

Büroo KAVAKAVA jaoks ei olnud ülesanne tegeleda Narva Kolledži ajalooliselt laetud kohaga – otse Narva raekoja kõrval – kindlasti mitte kergete killast. Narval on keerukas ajalugu. Vahetult enne II maailmasõda võis see uhkeldada mõnede Eesti kõige uhkemate barokkarhitektuuri näidetega ning linn oli võimas tekstiilitööstuse keskus. Kahjuks hävitas sõda peaaegu kõik ja ainus Narva vanalinna alles jäänud hoone on seesama raekoda.

Uut ja vana austav kombinatsioon 

Praeguse kolledžihoone kerge valge fassaad sobib väga hästi kokku kunagi täpselt selles kohas asunud barokse kaubandushoone välimusega. Selle arhitektuur avaldab austust kunagi krundil asunud struktuuridele ja on kaasaegse arhitektuurse mõtlemise ülev ilming. Kui hoone väljaku poole suunatud fassaad on kasvanud välja ideest pöörduda tagasi linna varasema kaubandushoone esikülje kui „negatiivi“ juurde – nüüd betoonist valatuna – siis selle taga asuv kool on väga kaasaegne ruum, mis on liidetud üheks treppide ja laiade kaldpindadega.

Tellis kui viide linna ajaloole

Kasutatud materjalid, värvikombinatsioonid ja pinnatekstuurid mängivad arhitektuuris ja selle mõjus suurt rolli. Roostepunane tellistega viimistletud peahoone ja heledavärviline betoonist peafassaad moodustavad kolledžihoone välisilmes huvitava kontrasti.
„Tellis valiti seetõttu, et see seob hoone Narva võimsate ajalooliste punastest tellistest vabrikuhoonetega,“ selgitasid arhitektid. Kuna Narva baroksele vanalinnale olid iseloomulikud krohvitud fassaadid, siis leiti ainulaadne lahendus katta ülikooli seinad õhukese punast tooni krohvikihiga, mis säilitab tekstuuri ja telliste rütmi järgimise kerguse. Sama sooja tooni korrati siseõue sillutuskivides Penter klinkersillutuskividega Punane Kare, samas kui kontrastina sillutati peafassaadi ees olev sissepääs Penter klinkersillutuskividega Dresden, kuna nende värv – nii must kui võimalik – sobis arhitektidele täiuslikult. Katuse kuju järgib ehitise kuju keerukat loogikat; taaskord tuli lihtsate punaste plaatide kasutamise idee vanalinna kontekstist. Koramic katusekivide valimine võimaldas katta erilise vormiga katuselõike suurima paindlikkusega.