Väliselt sarnaneb uuenenud Ugala nn vanale versioonile. Kui teha kaks pilti, uus ja vana Ugala hoone, siis need on täiesti ühesugused. Vana fassaadikivi võeti maha, kuid asendati samasuguses stiilis tehtud ja laotud punase tellisega. Nii algaski koostöö Wienerbergeriga. Uues rahvusvahelises tellisarhitektuuri tutvustavas ajakirjas Architectum räägivad R-Konsulti arhitektid Irina Raud, Anna Temmo ja Erkki Tammeleht oma tööst lähemalt.
“30 aastat pärast valmimist on oma hoonele rekonstruktsiooniprojekti teha väga põnev. Olemasolevat hoonet rekonstrueerida on palju töömahukam kui uut projekteerida. Tuleb mõelda, mida säilitada ja mida uut lisada. Siin on vaja iga nurk üle mõõta. Hea kordategemine tähendab märkamatust. Maja taasavati 2016. aasta sügisel. Külastajad astusid siis värskesse, mitte mingil juhul uude majja,“ kirjeldab tööd arhitekt Irina Raud ning jutustab alljärgnevalt tetrihoone sünniloo ja rekonstrueerimise protsessist.
Irina esimene mälupilt Ugala uuest asukohast Viljandis. Jõudsime Inga Oravaga Luigetiigi kaldale. Tänase teatri krundil oli aiand, ilm oli vihmane ja aiandi teed olid väga mudased, punast värvi mudased. Pilt oli üsna kurb, kuid kui pöörasime end ringi, siis nägime teisel pool tiiki punasest tellisest kirikut. See emotsioon oli nii tugev, et arhitektuurne idee, tiigi kaldal, loodusest terrassidena välja kasvav, punasest kivist hoone, sündis siis ja kohe.
Täna, mil esmasest ideest on möödunud 50 aastat, võib tõdeda, et see oli hea mõte. Siis, aastaid tagasi, peale Ugala arhitektuurivõistlust, kolm kuud peale Kunstiinstituudi arhitektuuri eriala lõpetamist, olime „valge leht“ arhitektuuri maastikul. Toona esimest preemiat välja ei jagatud ning kaks noort arhitekti jagasid teist kohta konkureeriva projektiga. See oli pikk protsess, et lõpuks meie projekti järgi ehitama hakati, sest olime „kaks tüdrukut“ ning meeskolleegide meelest ei olnud see võimalik, kuid toonane teatrijuht Aleksander Sats uskus meisse. Ideest kuni realiseerimiseni kulus aastaid, oli nii intriige kui tõsist tööd. Minu instituudi lõputööks oli ooperiteater Tallinnas, Tõnismäel. Selle töö käigus tutvusin põhjalikult teatrite tehnoloogiaga ja see andis meile Ingaga oluliselt suurema vabaduse hoone kavandamisel, „heliredelid olid selged“.
Ugala teatrihoone arhitektuurne kontseptsioon oli sulandada mahult suur hoone loodusesse, kasutades selleks olemasolevaid looduslikke võimalusi. Tiigi poolt tõusev maapind, taustaks kalmistu põlispuud, võimalus peegeldada hoonet tiigis, neid võimalusi püüdsime võimalikult maksimaalselt kasutada. Teatrihoone jälgib looduslikku tiigi kallast, ulatub pikalt üle krundi. Maja arhitektuurne lahendus algab juba väljaspool hoonet. Pikad, hoone seinu peegeldavad terrassid jätkuvad hoone mahtu kujundavate terrassidena, mille kõrguslikud aktsendid moodustavad lavatorn ja sale korsten.
Arhitektuurne kontseptsioon lähtus juba algse kavandi järgi voolava ruumi printsiibist: kui inimene tuleb garderoobi, siis ta näeb fuajeed, kui tuleb fuajeesse näeb järgmist korrust. Publiku ruumide nn voolava ruumi kontseptsioon, kus ruumist ruumi liikudes toimub kulgemine ühest ruumist teise, oli meie jaoks väga oluline, nagu ka see, et teatrikülastaja ruumide üks sein on alati avatud teatripargi poole. Selle tulemusena on olnud loodus alati osa teatrikäimise elamusest, olgu sügis, talv või kevad.
Ugala punane fassaad, mis on kujunenud omamoodi tunnusmärgiks, oli inspireeritud lähedal asuvast Viljandi kirikust, mis on samuti punane. See mõte ei meeldinud alguses ehituskomiteele, kes oli toona kõigi projekteerimisinstituutide ülene kontrollasutus. Põhiline vastuargument oli, et Eestis ei toodeta kvaliteetset kivi. Lõpuks õnnestus meil saada kokkuleppele ühe Läti tehasega. Teatrihoone on 45 kraadi all pööratud linna poole ning lähtudes terrassidena nõlvast väljakasvavast hoone ideest, oli vaja kasutada erineva kujuga telliseid. Tänapäeva arhitektile on arusaamatu, et seda või teist materjali ei ole võimalik saada. See, et Läti tehas tegi meile ekstra sellised kivid, oli tolle aja mõttes suur saavutus.
Maja valmis 1981. aastal.
2017. aasta kevadel avas uksed uuenenud Ugala teater.
Teatri rekonstrueerimine on olnud samuti pikk protsess ning esmaste kavandite tegemisest kuni valmimiseni jõudis vahetuda viis teatrijuhti.
Rekonstrueerimisel lähtusime ideest – säilitamine ja kaasajastamine. Kandev mõte oli, et Ugala uuendamine peaks olema tehtud nii, et inimene, kes sinna tuleb ja kes on seal varem käinud, ei tunneks, et tuleb uude majja, vaid ikkagi vana peab olema oluliselt säilinud. Lihtsalt maja on puhas, valgem ja natukene paremaks tehtud, nn uue black-box paigutuse osas tulime tagasi algse lahenduseni, mis toona sellisena ei realiseerunud.
Kõige enam on muutunud hoone teatritegijate vaatevinklist. Ugala vanas hoones on nii arhitektuurseid ja sisearhitektuurseid detaile, mida võib kindlalt nimetada autoriloominguks, mida kuskil mujal ei näe, kuna algses projektis tuli palju detaile ise välja mõelda. Nüüdsel ajal on meil palju kataloogikaupa, see on ka põhjus, miks on tänapäeval arhitektuur suhteliselt detailivaene. Masstoodang tuleb jõuliselt peale ja originaallahendusi jääb aina vähemaks, kuid siiski oli ka teater Ugala uuenduse juures üheks põhimõtteks võimalikult palju kasutada Eesti autorite tööd, mitte masstoodangut.
Väliselt sarnaneb uuenenud Ugala nn vanale versioonile. Kui teha kaks pilti - uus ja vana Ugala hoone, siis need on täiesti ühesugused. Vana fassaadikivi võeti küll maha, kuid asendati samasuguses stiilis tehtud ja laotud punase tellisega. Nii algaski koostöö Wienerbergeriga, sest Aseri tehases toodetud punased sileda pinnaga tellised sobisid. Lisaks nendele toodeti antud projekti jaoks ka spetsiaalse disainiga telliseid ning kasutati hulgaliselt tellisplaate ja nurgaplaate.
Välispidiselt on suurimaks erisuseks teise korruse kohvikuterrassi katus, mis oli teatrirahva unistus. Täiendatud on publiku liikumise võimalusi siseruumides nii, et see arvestaks ka liikumisprobleemidega inimeste vajadusi nii, et ka nemad saavad liikuda samas tsoonis teistega ja ei ole kuidagi eraldatud. Suure muutuse on läbi teinud teatri keldriruumid, kuhu on lisandunud üks teatrisaal, kohvik ja publiku jalutusruum. Ainus asi, mis on jäänud esialgsest arhitektuurieskiisist tegemata, nii uues kui algses variandis, on suvelava, mis oli planeeritud tiigi kaldale. Ehk see on põhjus, miks võiks veel edaspidigi teatri peale mõelda.
Ugala rekonstruktsiooni puhul tegid põhilise osa projekteerimistööst R-Konsulti noored arhitektid Erkki Tammeleht ja Anna Temmo ja see on vaieldamatult suurt tunnustust väärt.
Anna Temmo selgitab: "Kui Irina Raud tegi mulle ettepaneku liituda tema meeskonnaga Ugala teatri rekonstrueerimiseks, ei pidanud ma vastuse üle pikalt mõtlema. Olles tol hetkel alles lõpetamas magistrikraadi õpinguid, ei teadnud ma tegelikult, millele ma oma nõusoleku andsin ja mis mind paari järgmise aasta jooksul ees ootas. Olin kogu meeskonna noorim liige, sedavõrd, et kui näitlejad esmakordselt Ugala teatri lavale astusid, ei olnud mind veel sündinudki. Aimasin, et arhitektuurialase karjääri alustamine sellise projektiga saab olema keeruline ent õpetlik, kuivõrd, seda hakkan tajuma alles nüüd.
Iga projekti puhul on arhitekti väljakutse esteetilise, funktsionaalse ja ratsionaalse lahenduse väljatöötamine. Ugala teatri puhul tuli kaasajastada väga selge ja tugeva arhitektuurikeelega hoone nii, et ei kaoks see, mis teeb Ugala teatrist Ugala teatri. Projekteerimise jooksul veetsime palju aega teatrimajas koha peal. Ühelt poolt seetõttu, et paljudes küsimustes kompasime pimeduses, teadmata kuidas on hoone algupäraselt ehitatud. Teisalt selleks, et aru saada, kuidas töötab Ugala kollektiiv. Just koha peal veedetud aeg aitas mõista, et tegemist ei ole pelgalt teatritrupiga, tegemist on teatriperega, kellele Ugala on teine kodu. Loodan väga, et suutsime luua keskkonna, mis toetab Ugala teatripere loomingut, ning kus tuntakse end kui kodus".
Erkki Tammeleht räägib: "Ei olnud kindlasti lihtne töö, küll aga väga huvitav ja arendav. Kurssi pidi viima ennast nii vana maja kui selle inimestega. Nii põhjalikult ja pikalt ei ole olnudki varasemalt võimalik ühegi projektiga tegeleda - projekteerimine kestis kuni hoone taasavamiseni. Projekteerimise ajal saime indu juurde Ugala personalist, kes kõik kaasa elasid ja väga muutuseid ootasid. Õnn oli see, et enamus mõtteid ja ettepanekuid said ka tellija heakskiidu ja realiseeritud. Küll tuli eesmärgi saavutamiseks väga tihedalt kohal käija ja ehituskoosolekutel kurjaks arhitektiks kehastuda. Hoone õnnestus ümber projekteerida nii, et teatri külastajalt ei võetud midagi ära, küll aga avanesid võimalused kasutada hoonet oluliselt suuremas mahus ning otstarbekamalt. Õnneks tasus see vaev ennast kiiresti – maja on valmis ja Teater sai sisse uue hoo ja hingamise.
Kui mõelda, mis on täna teatrihoonete projekteerimisel võrreldes varasemaga muutunud, siis ega publiku poole pealt väga palju ei ole. Inimesele on oluline, et ta tunneb ennast mugavalt, peab säilima teatrile nii omane salapära, tahaks, et ka austus kunstniku vastu. Arhitekti eesmärk oli ja loodan, et on ka jätkuvalt sellise keskkonna ja atmosfääri loomine, tausta loomine, kus inimene tunneb ennast oma tegevustes hästi, mitte ennast peale suruda, liigselt soleerida".
“Viljandi on väike linn, aga tal on suur teater. Oleks mõistlik, kui seda maja saaks kasutada ka konverentside ja näituste korraldamiseks. Üks ei sega teist. Maja on võimalik mitmekülgselt kasutada. Ma loodan, et teatri ja meie koostööst sündis keskkond, kuhu publik tahab tulla ja kus teatriinimestel on põnev,” arvab Irina Raud.
Viljandis asuv Ugala teater avas oma uksed esimest korda 1981. aastal. See on arenenud asutuseks, kus on kõike alates laste esinemistest ja lõpetades rahvusvahelise klassikalise muusikaga. Erakordse maja renoveerimiseks valiti RKonsulti arhitektid, kes olid hoone algselt kavandanud.
Ugala teater ehitati 30 aastat tagasi ja oli sel ajal üks Baltimaade moodsaimaid ehitisi. Mis on sellise prestiižse hoone renoveerimisel suurim katsumus? Kas tuli ette piiranguid või ootamatuid takistusi?
Meie enda kavandatud hoone rekonstrueerimine pärast 30 aastat oli huvitav katsumus eriti seetõttu, et see on nüüd 20. sajandi arhitektuuri maamärgina kaitse all. Üldiselt tähendab olemasoleva hoone rekonstrueerimine palju rohkem tööd kui uue projekteerimine. Pidime kaaluma, mida jätta ja mida lisada. Iga nurka tuleb uuesti mõõta. Hea renoveerimine tähendab, et inimesed ei pane seda tähelegi. Hoone taasavati 2017. aasta sügisel. Idee oli, et külastajad astuvad siis uude, kuid siiski samasse hoonesse. Kuna algsed ideed ja funktsionaalsus töötavad pärast kõiki neid aastaid endiselt hästi, ei pidanud me põhimõttelisi muudatusi tegema.
Millist rolli mängivad sellises olukorras õiged materjalid?
Uuenenud Ugala välisilme meenutab nn vana versiooni. Kui võrdleksite fotosid Ugala uuest ja vanast hoonest, näeksid need välja täiesti samasugused. Vana fassaadikivi eemaldati, kuid see asendati sarnaselt kujundatud ja laotud punase tellisega. Seetõttu sujus koostöö Wienerbergeriga nii hästi. Aseri tehases toodetud siledad punased tellised olid ideaalsed. Lisaks valmistati projekti jaoks spetsiaalsed tellised ning me kasutasime palju tellisplaate ja nurgaplaate, et kajastada teatri originaalset visuaalset iseloomu.
Milline visioon oli teie kujunduse taga? Mis teid inspireeris?
Päev, mil me arhitekt Inga Oravaga teatrit 1969. aastal vaatama läksime, oli hall ja vihmane. Nägime mitut väikest kuuri, mille katused olid vihmast märjad ja mis rooste tõttu punased paistsid. Katused lõid ereda kontrasti halli taevaga. Just see tekitas idee, et uus hoone peaks olema punane – punastest tellistest.
Ugala hoone on väga ainulaadne ja vägev hoone, kuid sulandub siiski ümbritsevasse loodusesse. Kuidas te selle saavutasite?
Ugala funktsionaalses ja ruumilises kujunduses oli meie peamine inspiratsioon teatri juures voolav oja. Samuti saime inspiratsiooni kalmistu kõrghaljastusest hoone tagaosas. Loodusega sulanduv teatripark tõuseb terrassidena ja jätkab tõusmist hoone erinevate astmetega kuni lavatornini. Tänu sellele polnud suur hoone enam visuaalselt nii suur, vaid näis olevat osa maastikust. Nii tundsime toona ja tundub, et olime edukad.
Interjööri kontseptsioon põhines samuti algusest peale voolu põhimõttel: kui inimene jõuab garderoobi, näevad nad fuajeed; fuajeesse jõudes näevad nad järgmist korrust. Meie jaoks oli väga oluline külastusruumide voo kontseptsioon, kus voog jätkub ruumist ruumi, nagu ka asjaolu, et külastusalade üks sein on kõikjal suunatud teatripargi poole. Selle tulemusel on loodus alati teatrielamuse osa, olgu väljas kevad, suvi, sügis, või talv.
Kui olulised on üksikasjad?
Algsete detailide olemasolu Ugala teatrihoones on ülioluline. Alates viisist, kuidas välisseinte tellised on laotud, ning lõpetades ukse käepidemete ja valgustitega. See on ülesanne, mille alati rõõmsalt vastu võtan.
Vanas Ugala hoones leidus arhitektuuri- ja sisearhitektuurilisi detaile, mida võiks kindlasti nimetada originaalideks, mida te kusagil mujal ei näeks, kuna algprojekti käigus tuli leiutada palju detaile. Tänapäeval on meil palju hulgimüügitooteid, mistõttu on tänapäeva arhitektuuris suhteliselt vähe detaile. Masstootmine on üle võtmas ja originaalseid lahendusi on üha vähem, kuid Ugala renoveerimise üks põhimõte oli kasutada võimalikult palju eesti autorite loomingut. Spetsiaalselt meile tehtud tellitud tellised annavad oma panuse ka teatri ainulaadsusesse.
Kas renoveerimisprojekti olid kaasatud inimesed, kes hoonet tegelikult kasutavad (näitlejad, töötajad, külastajad jne)? Kui jah, siis kuidas?
Koostöö teatriga oli rekonstrueerimisprojekti lahutamatu osa. Nende ideed ja ettepanekud panid meie tööle aluse. Näiteks soovisid teatriinimesed katust teisel korrusel asuvale kohviku terrassile. Arhitekti roll on praegu ja loodetavasti ka tulevikus luua nauditav keskkond – keskkond, mille kasutajad ei pea sellest mõtlema, vaid mida saab lihtsalt kasutada ja milles end mugavalt tunda. Oleme näiteks parandanud publiku liikumise võimalusi, võttes arvesse liikumispuudega inimeste vajadusi, võimaldades neil liikuda teistega samas tsoonis – nii ei ole nad kuskil isoleeritud.
Kas teatrihoonetele esitatavad nõuded on aja jooksul muutunud?
Publiku mõttes mitte väga. Inimese jaoks on tähtis see, et tal oleks mugav, et teatrile omane müsteerium oleks säilinud ja et kunstnikku austataks. Arhitektide eesmärk on praegu ja loodetavasti ka tulevikus luua seda tüüpi keskkond, atmosfäär ja taust, kus inimene tunneks end oma tegemistes hästi. Arhitektid ei tohiks ennast inimestele peale suruda ega võtta rambivalgust endale.
