Tõrva linn oli esimene, kus EV 100 arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum” raames valmis uus linnasüda. Tõrva keskväljak, mis valiti Aasta Ehitusprojekt 2018 rajatise kategooria võitjaks, sai rekonstrueerimise käigus uue välimuse ja olemuse.
Arhitektuuribüroo Arhitekt Must arhitekt Ott Alver räägib Tõrva keskväljaku sünniloost lähemalt.
Tänase Tõrva lähedal paiknes 11.-12. sajandil muistne linnus ning veelgi varasemalt ilmselt ka muinasasula. Linna nimi Tõrva omab seost varasemalt piirkonnas toimunud tõrva ajamise pärandiga. Linn paikneb olulisel teeristil, kuhu rajati 19.nda sajandi esimeses pooles puidust kõrtsihoone. Hoone põlengu järgselt 1890. aastal ehitati praeguseni säilinud maakivist kõrtsihoone, mis on ka linna sümbolhooneks. Tõrva sai suvituslinna staatuse 1937. aastal, mil linna rajati puiesteid ning parke ning arendati turismiga seotud teenuseid. Enne II maailmasõda oli Tõrva kujunenud kauniks aed- ja suvituslinnaks. II maailmasõda ja Nõukogude aeg katkestasid väikelinna varasema arengu. 1990ndate lõpul üritati Tõrva linnakeskust reorganiseerida, kuid sihik oli toona liiga kõrgel ning teemaarendus jäi soiku. 2014.a. tekkis tänastel Tõrva juhtidel mõte ajaloo varasemast peatükist jätkata ning aasta hiljem korraldati linnasüdame avaliku ruumi uuendamiseks ka arhitektuurivõistlus.
Kõrtsihoone taguses linnasüdames laius suur asfaltväli, kus parkisid bussid, autod ja suured veokid nii, kuidas parasjagu sattus ning ala läbis ka busside ümberkeeramise trass, mis lõikas linnasüdame lõunas paiknevast ürgsest loodusest ja paisjärvest ära. Autokeskne, monofunktsionaalne linnasüda oli oma aja ära elanud.
Arhitekt Musta poolt arhitektuurivõistlusele esitatud võistlustöö „Mulgi kuurort“ pidas oluliseks olemasoleva keskkonna väärtuste esiletõstmist ja võimendamist. Samas tuli juurde lisada uus kihistus, mis kõik need väärtused kokku seoks ning vastaks elanike muutunud ootustele ning ka funktsionaalsusele.
Lahendus pakub varasema asfaltväljaku suure, keskse platsi asemele välja mitu, erineva kasutuse ja funktsiooniga väiksemat väljakut. Uus avaliku ruumi sünergia tekib paljudest eriilmelistest kohtadest kokku, ehitades seeläbi demokraatlikku ja paindlikku keskkonda. Ortogonaalsete servadega uued klinkertellisest katendipinnad lõikuvad olemasolevasse maastikku, luues selgelt eristuvad väljakuruumid. Keskväljak, parkla väljak, mängude väljak, vallavalitsuse väljak – igaüks etendab oma osa suuremas tervikus.
Ürgne loodus on Tõrvas kiviviske kaugusel keskväljakult. Oluline on keskuse avaliku ruumi sidumine loodusega. Ühenduse loomiseks harvendati alakasutuses olnud Nooruse pargi ülekasvanud puistut ning rajati uus puude ja põõsarinne paisjärvest kuni kõrtsihooneni. Looduslik ja urbaanne on omavahel mõnusas koosolemises, ilma, et üks teist liigselt üle mängiks. Inimesed võiksid igapäevaselt tajuda kui vägeva loodus rüpes nad elavad.
Linnas südames liikuja tähelepanu tõmbamiseks avaneb keskväljakult teljeline siht Õhne paisjärve poole, mille kaldale rajati uus sümbolehitis – Tõrva ahi. Veesilma poole suunatud ahju suust välja voolav mustast klinkersillutuskividest astmestik vihjab asupaiga ajaloole ning liidab paisjärve äärse kõrge kalda linna avaliku ruumi vereringesse. Siit jätkuvad käigu- ja terviserajad ürgsesse metsa ning liiguvad üle paisjärve, kuhu võiks loodetavasti tulla arhitektuurivõistluses kavandatud, kuid hetkel veel rajamata jalakäijate sild.
Kohalike elanike seas on kõige parema vastukaja osaliseks saanud keskne väljak kõrtsihoone ja uue bussijaama paviljoni vahel. Väljaku kohale on kõrgete mastide vahele tõmmatud rippuv valguslagi, mis loob väljaku kohale omamoodi katuslae. Tundub nagu oleksid sattunud suurde tuppa, kus võiks teha ka tubasemaid tegevusi kui oleme muidu avalikus ruumis tegema harjunud. Väljak ise voolab oma katendiga üle autoteede, kehtestades seeläbi jagatud ruumi ideoloogiat, kus autod, ratturid ja jalakäijad võiksid üksteisega rohkem arvestada. Kardetud kaose asemel on tunda, kuidas autod teadlikumalt väljaku klinkerkividele jõudes hoo maha võtavad ning sujuvalt rahulikuma käigu peale lülituvad. Piirkondlikku omapära aitavad lisada väljaku servades jooksev puna-must mulgimaa rahvamuster ning mustast betoonist valatud tõrvatilga-kujulised tõkised.
