Kodud inimestele, kes väärtustavad turvalist ja hubast keskkonda linna südames.
Kodud inimestele, kes väärtustavad turvalist ja hubast keskkonda linna südames.
Uus-Veerenni kvartal on pargilaadne lopsakasse rohelusse mähitud linnaosa, mis asub ajalooliselt auväärses Veerennis otse Tallinna kesklinna servas. Sealsed kodud on suunatud eelkõige peredele, kes väärtustavad lapsepõlve ja soovivad pakkuda oma lastele turvalist, rahulikku ja rõõmurohket elukeskkonda. Elu Uus-Veerennis on aedlinnalikult hubane, kuid siiski südalinnale mugavalt lähedal.
Hoonete kaasaegne arhitektuur, mis sulandub siiski sujuvalt ümbritseva klassikalise keskkonnaga, on arhitektide Johann-Aksel Tarbe ja Tõnis Tarbe (Arhitekt Tarbe OÜ) looming. Arhitektid püüdsid kujundada uut unikaalset linnakvartalit, mis kaunistaks ja täiendaks vana Veerenni elurajooni veel aastakümneid. Hooneid iseloomustab hästi kaalutud asukohaspetsiifiline arhitektuur, mis tulevasi elanikke silmas pidades ajahambale vastu peaks.
Uus-Veerenni projekt nomineeriti BIM-disaini eest Eesti "Ehitus2021+" digiinnovatsiooni projekti auhinnale.
Kuidas sündis Uus-Veerenni kvartal, räägib meile selle elamurajooni üks arhitektidest Johann-Aksel Tarbe allolevas loos ja ka rahvusvahelises tellisarhitektuuri ajakirjas Architectum.
Arhitekt Johann-Aksel Tarbe ütleb: „Uus-Veerenni nimi tuleb vanast linnaosa nimest ja tähendab veekanalit. Tegemist on ajaloolise paigaga, kust puhas järvevesi juhiti Revali vanalinna (tänapäeval Tallinna nimega) poole, Hansalinna, kus kaubandus ja käsitöö sajandeid kokku said. Nõukogude ajal kasutati pinda spooni tootmiseks, hetkel on aga tegemist suure kinnisvaraarendusalaga kesklinna kõrval."
„Eesmärk oli luua kvaliteetsete ja kauakestvate ehitusmaterjalide ja toodetega kõigi mugavustega elamukvartal. Konstruktsioonid ise otsustati teha tehases, eesmärgiga lühendada ehitusaega ja suunata lõpptoote kvaliteeti, mistõttu valiti betoonelemendid, millele on lisatud telliskivide väliskiht. Tellis on ajalooga materjal, samuti patineerub kenasti ja jääb ajas esinduslikuks, mitte ei vaja vahetamist või värvimist, hooldamist jne. Seega sobis telliskivide ja betoonelementide kombinatsioon selleks tööks suurepäraselt,“ räägib ta.
Johann-Aksel Tarbe: „Wienerbergeril on hästi tasakaalustatud värvivalik, mis on autentne materjalile (savi). Värvipalett ulatub naturaalsest valgest savist kuni varieeruva punase ja ka tumehallini (vähendatud hapnikuga üleküpsetatud). Värve on omavahel lihtne harmooniliselt segada, mis on fassaadides ka hästi esile toodud. Kõik hooned on veidi erinevat värvi, et hõlbustada orienteerumist ja eri hooneid omavahel visuaalselt eristada. Wienerbergeri meeskond kaasati projekteerimisse juba varakult, mis võimaldas neil tagada selle, et vajalikud tooted oleksid õigel ajal nii tehases kui ka objektil olemas. Müügimeeskond aitas disainerit oma oskusteabe ja teadmistega, mistõttu võime öelda, et parim lõpptoode on Wienerbergeriga hõlpsasti saavutatav."
Veerenni kvartali välisruumi põhimõtted on tugevalt mõjutust saanud Londoni Notting Hilli piirkonna ruumistruktuurist. Väga selge jaotus privaatne-poolprivaatne-avalik ruum annab elamutele vajaliku kodutunde ning möödujatele võimaluse nii visuaalse kontakti kaudu kui avaliku ruumi tegevustes (mänguväljakud jms) kaasa lüüa. Privaatsed miniaiad tänaval hoonete ees loovad visuaalset identiteeti, on silmale ilusad vaadata ja loovad rohelise tänavafrondi. Selline ruumiline struktuur on loogiline üleminek naabruskonna tänavate eraaedadest Veerenni arendusse. Privaatsuse aste jääb samaks, kuid elanike arv ja tihedus on erinevad.
Kaasaegne maastik on lopsakas, osaliselt isereguleeruv ja taimekooslustes bioloogiline mitmekesisus. Siseparkides on päikselised muruplatsid, lillepeenrad, varjulised põõsad ja puud, samuti viljapuud oma aiast õunte ja marjade võtmiseks. Vihmavett kasutatakse enamasti taimede kastmiseks aias; osa voolab hoovi sees telliskividega vooderdatud moodsa disainiga kraavides, pakkudes lastele veemänge ja putukatele-lindudele-loomadele joogivett. Kaks klaaspaviljoni on mõeldud taimede kasvatamiseks, pidude pidamiseks, varakevadiseks päevitamiseks või vaikseks teetunni lugemiseks.